Läätsed – terve inimese toit

Lääts on tõenäoliselt Kesk-Aasiast pärit üheaastase taime vili, mida on tarbitud juba eelajaloolistest aegadest alates. Lääts oli üks esimesi toiduks kasvatatavaid kultuurtaimi, mis levis Kesk-Aasiast Euroopasse, Aafrikasse ja Indiasse.

Läätsede söömine oli populaarne nii egiptlaste, roomlaste, kreeklaste, juutide kui ka hindude seas. Kuigi Eestis on läätsede tarbimine vahepeal unustustehõlma vajunud, olid läätseroad vanasti talupoegade menüüs üsna tähtsal kohal. Läätsed kasvavad siinses mullas hästi, nad keevad kiiremini kui oad ja herned ning annavad meile toiduks hädavajalikke valke.

Eesti taludes keedeti läätseleent ehk suppi, samuti putru ning vahel harva tehti ka tampi. Kui Põhja-Eestis keedeti läätseleent peamiselt piimaga, siis lõunapoolsemates piirkondades lisati keedusele ka rasva, liha ning paksendamiseks isegi tange. Üldiselt pakuti läätsetoite eesti taludes kindlal nädalapäeval, milleks sageli oli reede.

Toiteväärtus

Läätse tekstuur, kuju, värv ja maitse erinevad liigiti. Lühikesed, lamedad ja piklikud kaunad sisaldavad 1-2 seemet. Üks läänemaades enim tuntud liik on kumera ketta kujuline rohelist või pruuni värvi lääts. Viimasel ajal on populaarsust kogunud ka punased läätsed, mille keetmisaeg sageli on teiste läätsesortidega võrreldes lühem.

Läätsede omadused on sarnased ubadele. Nad on ka hea valguallikas, sisaldades 100 grammi kohta 9,0 g valku ja 20 g süsivesikuid. Läätsed sisaldavad ka foolhapet ja annavad rohkesti kiudaineid. Läätsedest saab ka kaaliumit, rauda ja fosforit, samuti magneesiumi, tsinki, tiamiini, vaske, niatsiini, B6-vitamiini ja pantoteenhapet.

Läätsedes on rikkalikult lahustuvaid ja lahustumatuid kiudaineid (kuivades seemnetes kokku 8-9%), mis soodustavad seedetegevust. Kuna läätsed on kiudainerikkad, aitavad nad kontrolli all hoida kolesteroolitaset. Samuti on läätsi soovitav tarbida diabeedi korral ning veresuhkru taseme tasakaalustamiseks. Uuringud on näidanud ka läätsede ja ubade positiivset mõju rinnavähi ja teiste vähiliikide ennetamisel.

Läätsed sisaldavad palju oksalaate, seega peaksid neerukividega isikud piirama läätsede tarbimist.

Kasutamine

Läätsesid kasutatakse toitvates suppides, salatites ja põhiroogades. Läätsedest tehakse ka püreed, mida kasutatakse kroketite valmistamisel. Indias pakutakse läätsi koos riisiga, mis suurendab toiteväärtust, sest nende aminohapped täiendavad üksteist.

Läätse valkude koostis pole inimese vajadusi silmas pidades ideaalne. Järelikult tasub neid süüa kombineeritult teiste taimsete või loomsete toiduainetega. Mõningad soovitused on ära toodud ka allpool olevas tabelis.

Läätsedega hästi kokku sobivad toiduained  Sidrun: Annab C-vit, mis aitab lisaks maitseomaduste paranadmisele kaasa läätsedes sisalduva raua imendumisele Teraviljad: need on rikkad aminohappe metioniini poolest, mida on üldiselt kaunviljades puudu. Riis on parim teravili läätsedega segamiseks. Kapsas, spinat ja piimatooted: need on Ca-rikkad, mida läätsedes napib Porgandid: need annavad A-vitamiini, mida läätsedes ei ole

Taimetoitlastel soovitatakse valkude omastamiseks tarbida läätsi (ja teisi kaunvilju) koos teraviljadega. Eelmises nädalalehes tutvustasime teile kinosegu Quico, mis sisaldab valget kinoad, punaseid läätsi, porgandit ja täisterariisi. Sellist segu koos köögiviljadega serveerides saab lihtsa ja suurepärase eine. Läätsesid teraviljadega süües saab kätte kõik asendamatud aminohapped – selline kombinatsioon asendab isegi liha.

Valmistamine

Erinevalt ubadest pole läätsesid ilmtingimata tarvis enne kasutamist leotada, kuid läätsede leotamine aitab mõningatel juhtudel vähendada kõhupuhitust. Peale leotamist tuleks läätsesid loputada ja panna puhta veega keema. Keetmisaeg varieerub vastavalt läätsetüübile: pruunide läätsede puhul on see keskmiselt 60 min, rohelistel 30-45 min ja oranžidel läätsedel 15-20 minutit.